Stacks Image 5

1991 aasta 16 septembril avas Pärnus uksed esimene laste varjupaik taasiseseisvunud Eestis. Selleks oli maja Pärnus, Supeluse ja Esplanaadi tänava nurgal, mis sai C.Dickensi lasteraamatu järgi nimeks "Oliver"

Stacks Image 6
Varjupaiga loodavasse meeskonda kuulusid Valter ParveEllo JõeperaÜlle LaursooÜlle Pikma ning ┼Żanna Savina.

Maja eesmärgiks oli olla avatud 24 tundi ööpäevas, et pakkuda lastele turvatunnet, hoida nende eneseväärikust, luua head õppimistingimused, tagada une- ja toiduvajaduse rahuldamine.

1992-1997 töötati peremudeli alusel - 24 tundi kestvas vahetuses töötasid paaris nii mees- kui naiskasvataja.

Algselt ajutiseks peatuspaigaks - kuni pereprobleemide lahenemiseni - loodud 
"Oliver" oli peagi sunnitud oma tegevust avardama, kuna mitmed lapsed jäid sobivate lahenduste puudumise tõttu majja pikemaks ajaks.
Ühe väljapääsuna nähti 
perekonnas hooldamise ehk nn. kasupere teenuse rakendamist, mille algusajaks võib lugeda 24. maid 1993 aastal.

Oli lapsi, kes eelistasid "Oliveri" õhkkonda tänavaelule või kellele sealne lõuna päeva ainuke toidukord oli. Seega ilma, et 
päevakeskuse teenus asutuse põhikirja oleks sätestatud, on seda pakutud juba algusest peale.

1999 aasta alguseks oli laste turvakodust saanud asutus, mille osadeks olid laste varjupaikpäevakeskus,psühholoogiateenistuskogu Pärnu linna lastekaitse ning kasuperetöö. Endine laste varjupaik oli muutunud Pereabikeskuseks, kuhu oli kogunenud suurem osa kogu linnas kohaliku omavalitsuse poolt lastega tehtavast sotsiaaltööst.

2000 aasta suvel lisandusid Pereabikeskuse teenustele ka kodutute ja vähese konkuretnstivõimega inimeste sotsiaalteenused. Nimetatud teenuseid osutati kuni 2003 aasta märtsikuuni tihedas koostöös Aktiviseerimiskeskus Tulevikuga.

2000 aasta hilissügisest hakkasid lastekaitsetööd Pärnu linnas tegema piirkondlike hoolekandekontorite ametnikud. Pereabikeskuse lastekaitsespetsialistidest said omakorda koolisotsiaaltöötajad.

Pereabikeskuse tegutsemisaja jooksul hakkasid maja füüsiline seisukord ja võimalused alla jääma asutuse vajadustele ning 2000 aasta eelarve koostamisel võeti kindlaks suundumuseks lahendada "Oliveri" vana ja laguneva maja probleemi.

Valminud oli plaan laste varjupaiga kolimiseks Riia mnt 1b. Paraku lükati see plaan linnaeelarve vastuvõtmisel edasi teadmata kaugusesse.
Sellega seoses hakkasid Pereabikeskust tabama järjest uued ja uued ebameeldivused - tervisekaitse tegi tervele "Oliveri" majale karmid ettekirjutused, millest üks oli euroköögi nõudmine. Päästeameti inspektori visiit tõi endaga kaasa ettekirjutuse, mille kohaselt keelati laste ööbimine hoone teise korruse tubades, kuna tegu on täispuidust majaga, mille vahelagesid täisab saepuru ja seetõttu väga tuleohtlik.
Lapsed koliti esimesele korrusele, kohandades sinna paar tuba ja kontorile leiti ruumid üleval, endises tüdrukute toas. Ümberkolimine süvendas ruumikitsikust veelgi, ent oluline oli laste turvalisus ja töötajaid toetas usk ja lootus, et peagi õnnestub kolida sobivamatesse ruumidesse.

Möödusid veel mõned aastad, mille jooksul kaaluti erinevaid asukohti nii laste kui ka täiskasvanute varjupaiga tarbeks.
Lõpptulemusena valmis 2003 aasta märtsis täiskasvanute varjupaik aadressil Suur-Posti 18 ja linn lõpetas teenuse osutamise Pereabikeskuse alt.

2003 aasta lõpul otsustas Pärnu Linnavalitsus Pereabikeskuse lastevarjupaiga tarbeks renoveerida ruumid lasteaed Trall hoones.

Alates 07.04 2004 sai Pereabikeskuse emade ja laste varjupaiga uueks aadressiks Kiige 9, Pärnu. Ligi 300 ruutmeetril asusid korralikult remonditud ning Eesti ainsad spetsiaalselt varjupaiga vajadusi silmas pidades ümber ehitatud ruumid kuni 10 lapse ja ema varjupaika vastuvõtmiseks.

Stacks Image 7
Stacks Image 8
Stacks Image 9
Stacks Image 10
Kaasajastatud ja tervisekaitse- ja päästeameti nõuetele vastavates Pereabikeskuses oli viis 2-kohalist magamistubaelu- ja mängutubakööginurgaga söögitubaseminari- ning nõustamisruumruumid personalilesanitaar- ja abiruumid.

Ajavahemikul 2003 - 2004 sattus Pereabikeskuse varjupaika ajutisele varjupaigateenusele kolm noort, kelle senine käitumine muutis keeruliseks nende paigutamise hoolekandeasutusse. Varjupaigas viibitud "ajutisest perioodist" said peagi kuud ja aastad, mille jooksul selgus, et Pereabikeskuse varjupaiga lapsekeskne lähenemine ning väike ja turvaline keskkond on neile ainusobilik.

Alates 
01.07.2007 osutas Pereabikeskus asenduskoduteenust lastele ja noortele, keda erinevatel põhjustel ei ole võimalik paigutada kasuperedesse, lastekodusse või teistesse hoolekandeasutustesse.

Pereabikeskuse asenduskoduteenuse eelisteks oli
turvaline ning rahulik õhkkond, lisaks väike laste arv, mistõttu jätkus aega kõigi laste jaoks.

Majas oli kokku
neli kohta asenduskodu lastele.

Iga laps sai endale
tugikasvataja, kelle poole võis vajadusel alati pöörduda, kellelt nõu ja abi küsida ning kes tegeles just tema probleemide ja soovidega.

Lisaks oli kohapeal
psühholoog, kellega laps sai soovi korral vestelda.    

Just seetõttu jäid Pereabikeskuse asenduskodusse pidama ka need lapsed, kes ühel või teisel põhjusel ei ole suuremates kohtades hakkama saanud.

Aasta 2011 jäi paraku Pereabikeskusele viimaseks.
Pärnu Linnavalitsus otsustas asutuse kulude kokkuhoiu nimel likvideerida ning 01.01.2012 sulges Eesti esimesest laste varjupaigast väljakujunenud Pereabikeskus jäädavalt oma uksed.

Pereabikeskus jätkab oma tegevust 16.09.2011 loodud MTÜ Pereabikeskus nime all, pakkudes erinevaid sotsiaalteenuseid Pärnumaal.



Läbi aegade on Pereabikeskusel olnud mitmeid juhatajaid :

*
 Valter Parve :     16.08.91 - 01.09.93
Ülle Pikma :        september 1993 - november 1996
Tõnu Poopuu :     november 1996 - jaanuar 1998
Andres Siplane :  jaanuar 1998 - detsember 1998
Monika Luik :       04.01.1999 - august 2000
Priit Ruut :          september 2000-jaanuar 2003
Sirje Pokrovski :  juhataja kt. veebruar 2003 - juuni 2003
Irene Peterson :  juhataja 16.06.2003.a - 04.10.2010
*
Ulvi Nõmm:            juhataja 04.10.2010 - 31.12.2011